Üks kõigi ja kõik ühe eest! Kolm musketäri tulevad taas – ometi lõpuks!

Kaua oodatud ja pikalt igatsetud ja isegi Kaunite Kooli kultusmuusikaliks nimetatud „Kolm musketäri” – tulevad taas lavale!
19. ja 20. aprillil Von Glehni Teatris ning 8. ja 9. juunil Salme Kultuurikeskuses
– kõigil päevadel kaks etendust – nii et kokku 8 etendust!

Aastal 1998 sündinud muusikal kandis nime „Üks kõigi ja kõik ühe eest”, esietendus toimus Kaunite Kunstide Kooli tookordse koolimaja hoovis – Toompuiestee 20 vabaõhu laval – 1.juunil – päeval, kus tookordne D`Artagnani osatäitja Franck Reisner sai 11 aastaseks. Samas vanuses mürsikud olid ka teiste rollide näitlejad – umbes 10-15a. Laule oli etenduses oluliselt vähem kui nüüd, nii tekstiosad kui laulud kirjutas koolijuht Kaari Sillamaa, kellele Alexandre Dumas` nimetatud raamat oli üks koolipõlve lemmikuid.
Lavastajaid oli lausa kolm, kes vastavalt oskustele olid suuremad stseenid omavahel ära jaganud: Meelis Muhu lavastas kõik duellide ja kaklustega stseenid, mida oli kõige rohkem, Iren Voites lavastas tantsudega stseenid – Tänavatants, Ripatsiball – lisaks ka lossis toimunu ja Janika Sillamaa kõik muud. Klaveri taga lauluklassis töötasid vokaaliga nii autor Kaari, kui tütar Janika, aga ka koreograaf Iren. Etendus osutus väga menukaks ja tegi ka alguse Kaunite Kooli filmide tootmise traditsioonile. Esialgsest soovist lugu ära filmida arhiivi tarvis – kasvas välja täispikk pooleteisttunnine muusikafilm, mille materjal võeti üles 48 tunniga – mitte laval vaid 10-s erinevas võttepaigas Pirita Kloostri varemete vahel. Kaari ja Janika Sillamaa said sel korral „käe valgeks” kogemustega tegijate toel – režissöör oli Kalev Lepik (Eesti TV režissöör tol ajal) ja kunstnik Helge Uuetoa (filmi „Need vanad armastuskirjad” 1992 kunstnik). Veel võttis muusikal „Üks kõigi ja kõik ühe eest” ette suvetuuri mööda Eestimaa vabaõhulavasid, mängides erinevates paikades kokku 10 etendust.

Läksid mõned aastad, poisid kasvasid noormeesteks ja Kaunite Kooli 10-ks juubeliks toodi lugu uuesti lavale, seekord juba raamatu pealkirjaga „Kolm musketäri”. Materjal oli oluliselt täienenud, Janika Sillamaa, kes nüüd lavastaja toolis ainuisikuliselt vägesid juhatas, lisas vürtsi nii mitmete stseenide kui ka tegelaste näol (Noorteteater oli sel ajal väga suurearvuline) ja ka muusikalisi numbreid tuli juurde komponeerida – neid tegid nii Kaari kui Janika mõlemad. Neli vaprat musketäri olid poolenisti samad – D`Artagnani kehastas endiselt Franck Reisner, Porthost Silvo Link, aga Aramise ja Athose rollides olid uued tegijad vastavalt Tormis Laanisto ja Konstantin (Kostja) Tsõbulevski, kes oma jutustuse Mileedist laulis maha ise end klaveril saates! Kostja oli juba tol ajal bändi Aides bassimees ja laulja, kuna ta Kaunite Koolis töötas sel ajal helimehena, tuli musketäride etenduseks keegi teine helipulti otsida. Ka Mileedi näitleja Margit Noormets tegi oma rolli jätkuvalt, varasem dublant Leene Korp, kes oli selleks ajaks Kaunitest lahkunud, asendus Sirly Tomingas Lambiga. Kui esimeses variandis olid dublantnäitlejad vaid üksikutel, siis 2004a lavastuses olid peaaegu kõigil naisnäitlejatel dublandid: Constance´i etendasid Anna-Maria Puppart ja Katri Topolev (algvariandis Mirja-Helen Lillemets), Annat – Getter Raidam ja Paula Viidu (varem Laura Põldmaa) jne.

Möödas on 18 aastat – kui Janikalt küsida, et miks nii pikk vahe, vastas ta – lihtsalt vahepeal polnud selliseid poisse võtta, kellest usutava neliku kokku saaks, aga nüüd on!
Pealegi täitub sel aastal 24.juuli musketäride loo autoril Alexandre Dumas`l sünnist 220 aastat!
Tutvustuses kirjutab lavastaja Janika järgmist:
Kõik kes on A. Dumas´ „Kolm musketäri” läbi lugenud ja seda raamatut armastama hakanud, saavad nüüd tulla teatrisse, sest vahelduseks paljude ulmelistele tõlgendustele saab siin näha üsna raamatutruud lähenemist. Kuna tegemist on muusikaliga, siis saab lisaks armudraamadele, intriigidele ja duellidele kuulda palju haaravaid laule.
Lugu algab D´Artagnani kuulsa kirjavargusega ja lõpeb musketäriks löömisega La Rochelli all. Nagu raamatust maha astunud.

Kui selle dramatiseeringu autorid ja heliloojad veel koolis käisid, siis kuulus romaan klausli alla „vanemale koolieale“. Täpselt need tänapäevased „vanemad kooliealised“ on siin näitlejad. Toredad noored inimesed, kes ei pelga kirjandusklassikat ja lavavõitlustunde.
Kõik kes pole seda raamatut lugenud, võivad loomulikult ka tulla. Ootame rõõmuga neid, kes mõõga ja mantli lugusid armastavad. Ja ka neid kes neid vihkavad. Ja üldse kõiki, kes leiavad, et keset koroonahullust võiks vahepeal inimeste sekka tulla.

Kes siis astuvad seekord lavale?
Julge ja kartmatu musketäri hingega hr. D´Artagnan Gaskoonist – Ralf Oliver Purje, võitmatu musketär hr. Porthos – Martin Alexander Roolaht, vastupandamatu musketär hr. Aramis – Mathias Peškov ja õilis musketär hr. Athos – Priidu Leinus.
Nad kõik kuuletuvad oma vaprale musketäride kaptenile, hr. de´Treville´le – Kaarel Kreekman, on vandunud truudust oma kuningale, keda kutsutakse Õiglaseks, kelle päris nimi on aga Louis XIII – Reio Leinus, ning armastavad ja austavad oma kuningannat – Austria Annat – Kertu Kangro või Eliise Ra Tõemäe.
Oma vaba aega veedavad musketärid lõbutsedes, võideldes ja armastades, tehes seda kõike kirglikult ja kuninga nimel, tõrjudes eemale tüütuid kaardiväelasi – Robin Tooma, Andre Luurmann, Dorian Pihl, Karl Mathias Rässa, Remo Pihel keda ässitab see neetud seersant Jussac – Robin Pastak.
Kaardiväelasi võib ju vardasse ajada, siiski tuleb seda teha mõõdutundega, et mitte sattuda  intriigidesse, mille punumisel Prantsusmaa tegelikul valitsejal, Kardinal de Richelieu´l – Hugo Sulger – vastast ei ole.
Kardinali austatakse ja põlatakse. Tema ebasoosingusse sattumine maksab enamasti elu, kui mitte rohkem. Oma käsi ta ise ei määri, selleks on tal truu käsilane Krahv de Rochefort – Silver Voorel ja „saatan ingli nahas“ ehk Mileedi de Winter – Elisabeth Allas või Mia Rosenberg.

Intriigidest aga 17. saj. Prantsusmaal puudust ei ole: ei saa õieti keegi aru, kus lõpeb poliitiline- ja algab armuintriig?
Kas Lord Buckingham – Dorian Pihl – on nuhk või armuke? Kas Anna kaunis pesukorraldaja Constance Bonacieux – Anna Danilson või Krislin-Kevelin Teas – on  ohver või reetur? Ja tema mees – hr. Bonacieux – Andre Luurmann – on ta kasuahne kaupmees või lihtsalt õnnetu sarvekandja? Igal endast lugupidaval persoonil on armuke, mõnel kaks, igal poliitilisel suurfiguuril on surmavaenlane, mõnel mitu.

Elu teeb umbusklikuks! Kas tõesti isegi kuninganna ei saa usaldada kedagi peale Constance´i, ja hispaanlannast kammerneitsi Estefana – Olivia Liselle Tähismaa? Keda kujutab endast see uus õuedaam, proua de Lannoy – Andra Halgma? Miks jälgib ta kõike ja kõiki nii kummalisel pilgul?
Ja kas auväärse abikaasa kammerteener La Chesnaye – Remo Pihel – kummardab vaid etiketist või tõelisest austusest oma käskijate vastu?

Pariisi tänavatel, väljakutel, hoovides, kõrtsides ja tagatubades kihab elu. Ka iga väiksem inimene püüab näida suurem oma saatusest ja võimalusel ellu jääda. Selleks tuleb olla kaval ja kuulekas. Mileedi toatüdruk Ketty – Marta Murd või Janell Jaaniste – teab hästi, et sõnakuulmatuse eest saab piitsa ja on seepärast sõnakuulelik.

Meie musketäride teenrite elu pole pooltki nii hull, kuid isandate nõudmisi peavad täitma nemadki: Grimaud – Karl Mathias Rässa – räägib näiteks ainult siis, kui isand Athos selleks loa annab, Mousqueton – Rene Jakovlev – krabab kõikjalt, kust aga saab, söögi ja joogipoolist, nagu isand Porthos käsib, Bazin – Raven Kittask – on südames murelik oma isanda Aramise naistelembuse pärast, kuid palvetab usinasti, et ehk kord saabub päev, mil musketärimantel preestrirüü vastu tagasi vahetatakse. Mis Planchet´sse – Marian Perkmann – puutub, oli ta väänik juba enne isand D´Artagnaniga tutvumist, ja selleks jääb ta ka edaspidi, sobides nii peremehega suurepäraselt.

Kui veel sõnakuulmise asjus sõna võtta, siis iga naine ei kummarda sugugi oma mehe ees, vaid paneb oma sõna maksma. „Kuldse Liilia“ võõrastemajapidaja – Remo Pihel – saab oma Luisalt – Andra Halgma – kerepeale iga väikese eksimuse eest! No mis elu see ka on!? Mõni mees seevastu on kaval ega soetagi endale naist. Näiteks „Püha Martini“ trahteripidaja – Mark Oja – ajab kenasti läbi vaid kepsaka köögitüdruku Katarinaga – Lorelai Kreis – ega pea iga katkiläinud kausi pärast pudrunuia ees värisema. Mnjah, seda küll vaid siis, kui see hull täditütar Sabine – Lisanna Jaakson – külas pole! Sabine pole aga lihtsalt kõrtsmiku täditütar, hoopiski mitte! Sabine on linnanaine Pariisist, kes teab, mis miski (keski!) maksab, kui kallilt saab ja kuidas maksmine käib. Eriti meeldib Sabine´le isand Porthose seltskond. Ja kui Porthos toob sõbrad kaasa, toob Sabine kaasa ka omad sõbrannad. Ja kui millegagi liiale minnakse, tuleb appi musketäride ihuarst – doktor Simone – Dorian Pihl.

Vaadates nimekirja Sabine´ist, Katarinast ja muudest lõbusatest daamidest, näib nagu korralikke naisi polekski! Aga on küll! Nad on lihtsalt peenemas seltskonnas, näiteks koos musketär Aramisega – Andra Halgma, Viona Vipper ja Lorelai Kreis. Tõelised daamid on siiski vaid õukonnas, nemad liiguvad Louvre´is ja saadavad kuninganna Annat tema ruumides, kuninglikel jalutussõitudel, jahil ja ballil.

Vaid nunnad ei seo oma elu millegi jumalavallatuga, vaid palvetavad oma püha ema, abtissi – Viona Vipperi – eestkostel Prantsusmaa, tema rahva ja valitsejate eest.

Kui aastate taguse etenduse vaheajal astus saalist välja Aarne Saluveer, siis ta küsis: “Kuule Kaari, kuidas sul koolis nii palju poisse on – lava mehi täis?”, vastas koolijuht: „Pole midagi lihtsamat, on vaja lavastada üks ehtne meeste tükk – selline mõõga ja mantli lugu ja hakkabki poisse ja mehi kokku voorima – ka vilistlaste ridadest!”
Täna võib näiteks õigusega öelda, et Noorteteatri Silver Voorel on Tanel Toomi (filmirežissöör, Kaunite vilistlane) mantlipärija, sest nagu Tanelil tookord, on nüüd Silveri kanda kõige ägedamad ja meisterlikumad võitlusstseenid Krahv de Rochefort´ina.

Autorid Kaari ja Janika Sillamaa.
Lavastaja ja muusikajuht Janika Sillamaa
Lavastaja, lavakunstnik ja võitluskoreograaf Andrus Muuga
Koreograaf Johanna-Elise Kabel
Kostüümikunstnik Eva-Liis Lidenburg
Grimmikunstnik Eliise Sepp
Helirežissöör Rauno Avel
Valguskunstnik Margus Ruhno, tema abi Eke Maru Grossschmidt
Pealavameister Andre Luurmann
Etenduse juht Mark Oja

Piletid hinnaga 7.- ja 10.- on Piletilevis juba müügil.

Comments are closed.