Oktoobri lõpus, kui mõnes koduaias õunad alles puudelt korjamist ootasid, tuli lumi ootamatult maha. Kaunite kooli “Mardisandi seiklused Kadrilinnas” pidi oma esinemistel lasteaedades seepärast valede sõnadega laulma et “Mardid meil on mustad, sest pori must on ka …” kuna Mardipäev oli seekord puha valge ja seda mitu nädalat järgemööda.
Siis aga – just Kadripäevaks – läks lumi minema ja nüüd jõulude eel ei ole seda ikka veel tulemas näha. Täitsa nii, et mine või ise sinna Kaevupõhja Kuningriiki patju kloppima.
Kes seda lugu ei tea, siis oleks tulnud vaadata Laste Muusikateatri vanema rühma esituses muusikali “Lumeeit”, mis tuli kolmel korral Salme suurel laval esitamisele detsembri algul. Lugu on ise iidamast-aadamast vana, räägib metshaldjast-lumeeidest Huldast (või ka Hollest), kes juhib Kaevupõhja Kuningriigist ilmaolusid, eriti talve ja jõulude aegu. Lumeeide juures asi lihtne – vaja aga patju kloppida ja inimeste juures lumi muudkui sajab. Muusikal sellest räägibki, kuidas kaks erineva iseloomuga õde – üks ikka viks ja viisakas ja virk, teine ülbe, aga raha peale maias – kordamööda seal Kaevupõhjal ära käisid. Eks see ole ju tuttav muinasjutt, mille hilisemat varianti teame rohkem vendade Grimmide järgi.
Meie loo pani kirja ja nooti Janika Sillamaa ja lavale Hille Savi, õpetades lastele ka laulud selgeks. Koreograaf Kertu Raja tantsud olid nagu alati – meeleolukad, kunstnik Riina Vanhaneni lava ja kostüümid kaunid, kokkusobivad ja üksteist täiendavad. Mängib kaks koosseisu – ühes on nimitegelasena laval Astrid Näälik, teises Meribel Elisee Lehtpuu. Väga tore etendus! Kel seekord lugu nägemata jäi, saab vaadata veel ka uuel aastal – 26. jaanuaril.
Enne seda aga etendus veel üks vahva muusikaline lugu – väikeses Keldrisaalis Leelo – “Nukukese jõuluöö”. Ka selles loos tulid haldjad inimeste hulka käima….
Silvia Rannamaa jutustuse põhjal etendunud laululine lugu tuli samuti väga tore välja – seda enam, et seal oli vaatamist ja kaasamõtlemist, isegi muigamist ja äratundmisrõõmu ka lapsevanematel, mitte vaid lastel. Lavapilt oli värvikirev ja rõõmus ja sobiv just õiget meeleolu looma! Vahva oli see, et kõik oli noorte endi tehtud, meisterdatud, värvitud – lavastaja Janika valvsa pilgu all küll, aga ikkagi oma töö!
Nii need jõulud lähenevad – tuleks ikka lumi ka maha!
